ISO 9000 kinnitab kanda,
Euroopas tunnustust leidnud ISO 9000 süsteemi kogu tootmist hindavat kvaliteedisertifikaati omavad alles üksikud Eesti ettevõtted. Samas pole Eestis kohalikke sertifitseerimisfirmasid, kes oleksid kompetentsed sertifikaate välja andma, kõik vajalikud teenused tuleb osta välismaalt.
ISO standardid kujutavad endast normatiivseid nõudeid, mida peavad firmas järgima, et toodang oleks selline nagu planeeritud.
Ettevõte, kes soovib saada ISO 9000 sertifikaati, dokumenteerib ettevõtte sisese tegevuse standardi nõuete kohaselt. Seejärel otsib ta audiitori, kes pärast tutvumist dokumentatsiooniga käib kohapeal uurimas, kas tegelikkus vastab paberitele. Kui kõik klapib, väljastatakse sertifikaat.
Eesti kvaliteediühingu juhatuse aseesimees Tauno-Jussi Onoper ütles, et seni on sertifikaadi saanud peamiselt välisosalusega firmad, nagu näiteks Eesti Värv.
Praegu tegelevad sertifikaadi taotlemisega teiste seas Elqotec, Norma, Elvex, EK, Tartu Maja.
ASi Harju Elekter autojuhtmete tehas peaks saama sertifikaadi ISO 9002 selle aasta lõpus, ütles tehase juhataja Aavo Padjus. Ta rääkis, et eelnevalt on kvaliteedikontrolli käinud tegemas paljud peamiselt Soome ja Rootsi kliendid, mis ei tähenda aga sertifitseerimist.
Padjus pidas sertifikaadi saamist oluliseks, tuues näite Scania kohta, kes nõuab kõigilt oma allhankijatelt n-ö kolmanda osapoole (sertifitseerimisfirma) välja antud sertifikaadi olemasolu.
«Kui kolmanda poole välja antud sertifikaat on olemas, siis kliendid üldjuhul enam omapoolseid kontrolle ei teosta,» rääkis Padjus. «Muidugi mängib rolli ka sertifitseerimisfirma tuntus,» lisas ta.
Sertifikaat turgutab müüki
Eestis ühe esimesena ISO 9002 sertifikaadi saanud ASi Eesti Värv müügidirektor Peeter Ivanov ütles, et sertifikaadist on suurem abi olnud eeskätt Balti ja Venemaa turul. Emori selle aasta algul tehtud turu-uuringu andmeil omas Eesti Värvil kohalikust turust kolmandiku, olles samas turuliider.
«ISO sertifikaat annab kliendile kindlustunde, et kogu tootmine on ohjatud kindla süsteemi järgi, miski ei jää õhku rippuma, seal hulgas näiteks ka reklamatsioo-nide lahendamine,» selgitas Ivanov edu põhjuseid. Eesti Värvi kvaliteedisüsteemi juhataja Maris Kaar rõhutas, et kaks aastat tagasi saadud sertifikaat ei anna põhjust loorberitele puhkama jääda. Tööd kvaliteedi parandamisel tuleb teha pidevalt, ka sertifikaadi väljastanud Soome firma SFS teeb aegajalt pistelist kontrolli, rääkis ta.
«Ega neid juhiseid nüüd iga päev loeta, sest on tekkinud heas mõttes rutiin. Paranenud on materjalidega ümberkäimine ja töökultuur tervikuna. Näiteks selliste vigade võimalus, et värv läheks aia taha, kuna tooraine on kontrollimata, on viidud nulli lähedale,» selgitas Kaar. Lisaks otsese tootmisprotsessi normeerimisele tagab sertifikaat ka firmasisese kommunikatsiooni nõutaval tasemel. On määratletud graafik, mil analüüsitakse kogu süsteemi toimimist, lisas Kaar.
Teenused tuleb osta välismaalt
Eestis pole kohalikke sertifitseerimisfirmasid, kes võiksid välja anda ISO 9000 kvaliteedisüsteemi sertifikaate, kuna selleks on vaja riigi standardiameti akrediteeringut. Viimane ei saa seda aga anda, sest tal pole endal piisavat tunnustust Euroopa selle ala organisatsioonilt, vaja on veel mõningaid täpsustusi, ütles standardiameti metroloogia ja akrediteerimise osakonna peaspetsialist Are Kunst.
Euroopasse minek kohutab
Eestis on esinduse avanud mõned välisfirmad. Bureau Veritase Eesti kontori assessor Tiit Hindreus ütles, et sertifitseerimisalal tegutsemiseks on väga oluline firma tuntus ja usaldatavus, mida on võimalik saavutada pika aja jooksul. Keskmiseks sertifikaadi maksumuseks hindas ta 80 000 krooni.
Tiit Hindreus märkis, et kõige raskem on sertifitseerimise juures muuta inimeste mõtteviisi: «Ei mõisteta alati, et kui tahetakse minna oma kaubaga Euroopasse, tuleb hakata ka teisiti töötama».
Tauno-Jussi Onoper Eesti kvaliteediühingust nentis, et ISO 9000 on praegu üks levinumaid kvaliteedijuhtimise kontseptsioone, kuigi mitugi teoreetikut on kahelnud selle ajakohasuses. Igal juhul sobib ISO 9000 süsteem hästi ettevõtte korrastamiseks ja tootmise süstematiseerimiseks.
(31.06, 1996, Äripäev, autor Tõnu Lilleorg)
